Eliiselt, 10.09.2013
Sügis
Puudel lehed on kaunid ja värvikad,
koolikell tiristab, kõrvu sul kurdistab.
Koolipäeval, noh esimesel päris põnev on veel,
kuid juba teine ja kolmas lähevad tavalist teed.
Kui suvel said veel nautida päikest, ujuda,
jah, suvel sai kõik hästi sujuda.
Kuid kui väga hästi mõtelda,
siis ka kooli on võimalik nautida,
sest sõbrad on seal ja lemmikõpetaja,
ja tarkus, mida elus vaja.
K
oolikott selga, uksest välja:
KOOLI!
Eliise luuletused ajavahemikus aprill-mai 2013
Ahh, pole aega enam mul konutada kodus,
on õues ju trallida väga-väga mõnus.
Mul on sõbrad ootamas ju seal,
nendega on aega veeta hea.
Võsad, aasad, bensukas,
ajaröövlid ehtsad nad.
Võsas ringi joosta saab,
kuid vaata, et ei kuku sa.
Aasal joosta,
mis sa kostad?
Bensukast üks jäätis, näts või komm,
kõht läheb lõhki nagu pomm.
On aega veeta suvel vahava,
sa võimalusest kinni kahma!
Õues palju aega ringi karata,
see me aega vägagi varastab.
Kui õhtul avastan ma puugi,
siis ma teda uurin.
Kui esmaspäev mind ootab ees,
on mul ju täitsa silmad vees,
ilmad on nii ilusad,
kuid koolis tarkust vaja siluda.
Kui päike kõrvetab mu ära,
ma sest ei tee mingit kära.
Kui äikesevihm on kohal,
ei puhka ma kunagi sohval.
Ma ikka lähen asja kaema,
vihma kätte kekslema.
Kui suvi on lõpuks siis käes...
Nii palju ma teeks ja naudiks...
Kuid praegu see paar nädalat veel...
Jääb see unistuseks kauniks.....
Oli kord äikseline ilm.
Välku märkas minu silm.
Müristamist adus kõrv,
sees mul oli väike närv.
Välk oli uhke, nurgeline,
konarlik oli välgu kulgemine.
Mürin oli pikk ja kole,
mitte üldse väga tore.
Kui äike lõpuks mööda sai,
ma läksin õue, oli mai.
Tundsin õhus värskust,
varvaste all muru märgust.
Päike särab.
Vesi vulab.
Lilled kasvavad.
Suve ennustavad.
Lapsed kilkavad.
Murul silkavad.
Suvest mõtlevad.
Viimsete koolipäevadega võitlevad.
Suve õhus tunned,
suvemõtted on nii suured.
Saaks kool rutem läbi juba,
siis ei ootaks mind ilusa ilmaga õppimisetuba.
Nii kui olen koolist prii,
lähen kohe õue.
Hingan vabaduse hõngu,
see on minu nõue.
Hähh,
enne sügist ma ei vaata kooli poole,
niigi palju juba nähtud,
unustan nüüd hoole.
Uhh,
saab kool kohe läbi.
Ma enam mataülesannetega ei pusi.
Nüüd saan ma minna kõikjale.
Vabadus on mulle, võitjale!
Mis mõttes?
Alles oli talv ja sügis!
Õpitöö mind pidevalt nügis.
pidin jooksma siia-sinna,
ei tahtnud ma üldse kuskile minna!
No taevas tule appi!
Ehmatusest poe sa riidekappi,
Juba maikuu keskpaik on käes,
varsti ma õpikuid kolm kuud ei näe!
Aeg lendab tõesti,
ma suuremaks kasvan,
ja varsti juba ka viiendat klassi lõpetama hakkan.
Pane tähele,
oled juba varsti koolilõpetaja.
Kevadearmastus
Kord kevad armus talve,
talv oli küll, kaunis, karge ja malbe.
Talve nähes kevad kandis salli ka,
aga kevad, ta tahtis saada talvelt kallit ka.
Aga peagi mõistsid mõlemad,
ei koos nad olla saa.
See talve südame murdis,
siis kevade valitsusaeg jõudis.
Nüüd kevad seisis üksi...
Sulalume ja oma pisarate sees...
Kadunud oli ta elu ja kallimgi veel...
Kevade naeratus
Kevade naeratus on kevade algus,
kevade naeratus on kevadine valgus,
kevade naeratus on õnnetunne,
kevade naeratus kestab kuid ja tunde.
Kevad naeratab päikesesäras,
kevad naeratab lindude laulukäras,
kevad naeratab päikese paistel,
kevad naeratab nii lastel, meestel kui naistel,
nii lilledele, kuule ja päiksele,
nii suurele kui väiksele.
Kevade silmad
Kevade värvi on kevade silmad,
sama värvi, mis kevadised ilmad.
Kuid mis värvi on kevadised ilmad?
Ikka seda värvi, mis peaks olema päikse silmad.
Kuid vaid seda värvi ei saa olla kevade silmad,
ei saa olla vaid kollased, kui päikselised ilmad!
Neis on veel ka lusti, lilli ja rohelust,
pehme muru mõnusat kõditavat kohevust.
Nende sees on peidus ka natuke külmkarget vihma,
neis ka sutsuke sellist tuju, millega õue minna ei tihka.
Veel mõni soe lumelaik,
pisike kevadnohu maik.
Üks - kaks närbunud lille,
talla all paar jooksmisest tekkinud vesiville.
Kuid kevade silmad, neis peidus on kõike,
kurbuse, naeru, viha, rõõmu ja õnne maike,
saladusi palju, anekdoote ja nalju,
on kevadesilmades kõige lõpmatumad lood,
need kohati on sügavad kui sood.
Kui vaatad sa kevadesilma,
suurtest seiklustest, lummustest
ei pääse tagasi sa IIAL inimeste ilma.
Sinilill
Üks sinililleke, väike, nii haprake,
on väga vaprake.
Ta kaunisõrnaist pisaraist,
mis ta õielehed siniseks muutsid,
need sinised lehed kõigi pilku püüda suutsid.
Nüüd päikest sinilill imetleb vaid,
sest päike on nii kaunis, suur ja lai.
Ka sinilille vaatab päike,
aga päiksele tundub sinilill nii väike.
Linnuke
Laa-lii-laa-lii-laa-laa,
tsirr-tsirr-tsirr-tsirr-jaa-jaa.
Linnuke pisike omi viise siristas,
ka harakas oma joru vahepeal käristas.
Kõik kuulama kevadeviise jäid,
ka linnainimesi nüüd metsateel käib.
Ta laulis ja laulis ja laulis,
tema laul oli nii hell, kena ja kaunis.
Lume sulamine
Kevadehakul on tuhanded matused,
paksu lume all pole enam katused.
Jah, lumehelbed haprakesed
on neil surmaaeg käes,
nende aeglast valusat sulamist sa juba silmaga näed.
Kuid sünniaeg on kevadeajal,
enam ei puhka sa diivani najal.
Nüüd lähed sa õue,
sul kevad poeb põue.
Pole halba ilma ilma heata,
sa kevadest kaunist kogu maailmale teata!
Kevad
Jää on läinud minema.
Kevad pidi nüüd tulema.
Pilved ära viis päikese eest,
päike on nüüd tähtis mees.
Kevad kutsus linnud ära,
Aafrikas oligi nii palju kära.
Kevad lilledki äratas üles,
ärkasid nad lumeraasude süles.
Kevad ajas kappi joped,
pole vaja riideid topelt.
Kääksutas aknad suuresti lahti,
pole meil toas enam istuda mahti.
Pungad ja lehed puudele ajas,
linnud laulsid nii et kajas.
Eliise, 25.03.2012
Silbitame, poolitame
Silbitame, poolitame, hädas sõpra koolitame,
silbitame kõik me koos, poolitame naeruhoos.
Pole rasket midagi, õppima peab sedagi.
Poolitame nii ja silbitame naa, seda saab.
Silbitame sängi end, poolitamist õpib vend.
Eliise, 22.01.2012
Uus ja vana
Vana käinud, vana näinud,
vana juba ära läinud.
Võta rõõmsalt vastu uus,
mis sul ikka teha muud?!
Masu varsti ära läheb,
eredamalt säravad tähed.
Haiged terveks saavad,
ei purska eales laava.
Nüüd akna taga paugub saluut,
Säh sul vana ja siis uut!
Eliise Kuus, 01.01.2012
Imelik advent.
Täna kui ärkasin, kohe ma märkasin,
Advendihommik on see!
Piilusin sokki ja mida nägin ma veel!?
Maiustusi ja mandariini!
Ja üks väike vallatu kiivi!
Aga kui aknast õue piilusin ma,
vihma seal ladistas, tuul puhus ka...
Vaatasin elutuppa ma,
jõulukaunistustega paradiisimaa.
Jõulutunnet ei erilist pole...
Kuid appi üks päkapikk tuleb.
Sosistab mulle ta:
Ära kurvasta, ta tuleb ja-ja.
Mu näolt oli pühitud nukrus,
tundsin end kindlalt kui kängurupoeg ema kukrus.
Nüüd rõõmusta suurelt ka sina,
ja ole rõõmus nagu mina!
Eliise Kuus, 27.11 2011
Kuidas olla terve?
Kui tahad terve olla sa,siis seda ikka meeles pea:
käsi pese hoolega,aevastades kata suu, ei suurt olegi muud.
Söö sa palju värsket-head,
see on Sulle väga hea!!!
Ära ole kuri-paha,
haigus pahasid ju tahab!!!
See nüüd jäta meelde sa,
vaja läheb seda- ja!!!
Eliise luuletused
Kaks sõpra
Kaks sõpra kord nägid põtra
ja läksid oma majja.
Sealt kostis naerukaja,
õhtuks olid väsinud,
oma juuksed ära räsinud.
Hommik tuli kätte,
raadiost tuli Jaan Tätte.
Uus päev tuli hea,
nii olema peab.
Veebr 2011
Minu koer
Minul on koer,
vahel sülle ta poeb.
Hommikul viin koera õue –
see on tema nõue.
Pärast jalutust on hea
anda süüa talle ka.
Koeral ikka meeldib kont,
oota, muidu tuleb tont.
Pesen teda, kammin ka,
see on koerale nii hea!
Mu koer oskab jalgpalli,
seepärast vaba aeg meil kallis.
Hiir ja jänes
Oli külm päev, sest talv oli käes.
Hiir ruttas jänese juurde,
majja mitte eriti suurde.
”Mul on külm, oh mis ma teen!
Talv kestab kaua ju veel.”
Jänes kutsus sisse hiire:
Ӏra muretse, mul pole praegu kiire.!
Kogu talve veetsid seal.
Ja tänama sind jänes pean!
Kevad
Kevadel ma ootan sind,
mu armas laululind.
Astun ma kevadel plirts ja plärts,
sisse poeb kevadesärts.
Ja näe, seal tärkas lumelill,
ja puuladvast kostab kevadepill.
Aga kui hakkab aprill,
mul jooksmisest varba otsas on vill.
Oodata veel tuleb maid,
siis on lapsed väga paid.
Kui kool lõpeb ära,
lastel silmis suvesära.
16.03.2011
